Kuna tarkust tuleb ikka au sees hoida, siis oli esimeseks ööbimispaigaks kool (nagu vist kõigiks ülejäänutekski).
Kuid Puumalas oli öö möödasaatmiseks paremaidki mooduseid kui toanurgas tukastamine. Mõnus saun õhtuselt värskendava järve kaldal lausa nõudis sisenemist. Rändurite tolmustele selgadele oleks sel hetkel iga Soome arst saunaprotseduurid määranud.
Ilmselt määravad Soome arstid saunaprotseduurid ka kõigi teiste haiguste puhul; välja arvatud muidugi häälepaelte probleemide puhul – sellisel juhul läheb käiku tuntud soome antibiootikum: karaoke. Ja just see oligi järgmiseks atraktsiooniks. Kahjuks (või õnneks) ei mõistnud rändurid veel tol hetkel piisavalt soome keele nüansse, et laulude sügavamast sisust aimu saada, kuid egas see siis takistanud vastavalt valjuhäälsemalt kaasa elemast.
Kuid kõigi nende lõbustuste kiuste avastasid rändurid hommikul siiski et nad olid mingil meeltesegaduse hetkel otsustanud magama minna ja nüüd oli kell saanud kaheksa ja kõik-see-mees käsutati maast lahti. Laev ju ootas.
s/s Wenno oli selle vahva aurikukese nimi, mis kogu seltskonna enda pardale võttis. Mahtus sinna Savo, Vermlands Nation, Indla, Jaan ja koguni Rene, kes küll oli natuke pahur et laeval yökerho ja lasten leikkihuone puudus.
Jaan, kes aga tundis ennast laeva peal vägagi hästi, pakkus Renele aga oma toetavat kätt.
Noh, mitte just enda kätt, pigem kõigi pardal viibivate Soome näitsikute kätt ja oma fotoaparaati, millest edevusele kalduv esimees mõistagi keelduda ei suutnud.
Loomulikult ei suutnud keelduda sellisest pildilesattumisest ka kõik need suomen kaunitarit.
Muidugi üritas ka Jaan vahepeal oma kavalusi välja käjja. Kuid sellise võlts-kitarrimänguga kippus ta kiiresti vahele jääma.
Et kogu ettevõtmisel vähegi legaalset joont hoida, andis Jaan seejärel oma personaalsest valemist (aka oma subjektiivsest arvamusest) lähtudes välja parimatele pildilolijatele eestimaised auhinnad.
Pole vist tarviski kommenteerida, et soomlased oli halba õlut nähes sillas.
Kasutades Jaani järjekordset meeltesegadushetke haaras Rene üheskoos Indlaga laeval kiiresti võimu. Mitte et nad niiväga laeva juhtida oleks tahtnud, aga oli lihtsalt tore Jaanile ülalt alla keelt näidata.
Soomlaste pidu nüüd kõigest sellest muidugi ei peatunud. Peeti võistlusi, loositi auhindu, käis pidev tants ja trall...
Soomlastel oli ka oma variant klassikalisest toolimängust (teate ju küll: lapsed tantsivad ümber ringiratast asetatud toolide ja kui muusika katkeb, siis püüavad kõik kiiresti koha leida, kuid toole on ühe võrra vähem kui lapsi). Noh, soomlastel käis see mäng pudeli viinaga – mõelge ise, kuidas.
Siis aga juba tervitaski seiklejaid Lappeenranta. Ja kes muu saigi seal vastu tulla, kui mitte kohalik Lappeenranta vana – nui pihus ja karusnahk üll.
Tema siis pajatas, kui raske on elu Lappeenrantas ja muud sellist, millest Virost tulnud vellekesed just kuigivõrd aru ei saanud. Küll aga said virokesed aru, et õhta on jällegi pisikene pidu, ning seda ei tulnud Lappenranta vanal mitte kaht korda öelda (eeldades, et ta seda ühe korragi ütles).
Peale seda kui väikised õllekesed olid kerekesesse veeretatud säädis seltskond sammud ühe kohaliku yökerho suunas, ja justnagu tellitud toimus sealsamas Lappeenranta missi valimine. Ei pea vist mainimagi, et magamiskohta jõuti alles hilja-hilja.
Taas polnud hommikune ärkamine kergete killast. Läks tarvis seitsme vägilase rammu, et Jaani silmad lahti kangutada.
Kuid juba algaski pidulik rongkäik... Üles-üles mööda Lappeenranta tänavaid. Kõrgle kõrgete kõrguste suunas... Lippude sähvides... Särpide lehvides.
Kaugelt maalt oli kohale toodud Savon kuraatori Markus isiklikult, kes kuraatorile vääriliselt lausa kolmes keeles kaunilt kõneles.
Oli hyvin kaunis.
Ent juba hiivaski laev taas ankru ja taas jätkus sulnis järvereis. (Sedapuhku katsuks reitel vähem peatuda ja minna edasi teiste sündmustega.)
Seltskond nii võrratuste võrratus. Eriti Jaani jaoks, kes paistis olevat rohkemgi kui lubatud sisse sulandunud.
Samas paistis, et ka Rene on leidnud oma vanad sõbrad.
Kuid näe oligi Wenno Anttola sadamas, kus värskeid tervismatkajaid ootas kohutav reps.
Olid koletised ja muud elukad. Oli hirmus Ahti oma jubedate ahelatega. Tõkked. Kaelamurdvad takistused. Ja üle kõige meeletu oht end surnuks naerda.
Toimus ka vägev teatrišõu... millesarnast Jaan ja Rene sealmail veel näinud polnud.
Kõlama jäi vaid küsimus: „Oliko ensi-ilta?“
Mõistagi toimus ka sel õhtul möll ja trall. Eesti halb õlu oli küll otsa lõppenud, kuid säilunud olid veel mõned mõnujoogid, mille abil Jaan ja Rene oma joomaprobleemid rahuldatud said.
Nagu lubatud, ei nõutud viimasel hommikul enam seltskonnalt kell kaheksa ärkamist – tõusta sai juba kell kuus. Wenno juba ootas ja asus kärmelt suitsu pahvides teele.
See oli siis viimaks ka too päev, millal sai Savokaid selle suurepärase reisi eest tänada ja neid mõningate Virost kaasa võetud kingitustega kostitada.
Mõistagi moodustas olulise osa kingist halb Vana Tallinn ja Viru Valge, mille peale soomlaste tervistamisest väsinud silmad automaatselt särama lõid. Kuid mitte ainult. Kaasa sai toodud ka pildivormis mälestuskild Savolastest Estica juubelikommerssil, ja pisikene soola- ja pipratoosi komplekt.
Tegu polnud aga mitte niisama toosikestega vaid miniatuursete tudengitega, üks Savo ja teine Fraternitas Estica värvides, vana Tartu kombe kohaselt üksteist rõõmsalt kallistamas.
Mikkelis jättis Wenno tervisematkajatega kriiskava vile saatel hüvasti, kaugenedes Soome järvede sinasse. Terviselisi aga ootas pidulik söömaaeg ühes peenemat sorti härrastemajas.
Kõht täis, sai järve äärde istutatud ka puu ja traditsiooni kohaselt tegid retke peaorganisaatorid ühe karastava supluse. Käidi mängimas veel mõningaid kummalisi mänge ja oligi aeg tagasitee jalge all võtta.
Tolleks hetkeks olid Jaani ja Rene õllevarud lõppenud ning hävitatud olid ka kõikvõimalikud muud joogitagavarad. Hirmuga avastas Jaan, et Soome rahamasinad ei taha ühtäkki enam tema pangakaarti aktsepteerida. Renest oli kasu veelgi vähem, sest too oli juba suht-koht reisu alguses oma plastjublaka pooleks istunud. Raske masendus rõhus mehi ja sõidul järgmise peatuspunkti Lahti poole saadeti teele rohkelt härdaid palveid otse õllejumala enda suunas.
Rene näiteks lubas enam mitte Soome naistele mitte abieluettepanekuid mitte teha ja Jaan lubas joomise maha jätta niipea, kui taas lonksu õlut saab. Õllejumal oli ilmselt purjus tol hetkel ning täitis Lahtisse jõudes meeste soovid ilma vähimagi kõhkluseta.
* * *
Tagasiteel kodumaale meenutasid mehepojad heldimusega möödunud kauneid päevi ja ihkasid südames kord taas sellele kenale maale tagasi pöörduda...
Oli mõnus...